Traditsioon, mida me soovime kogeda, on nii elav, et ainult elav surnu ei suuda selle asjakohasust mõista. Stiili ei saa osta ega kasva see puu otsas: see on kannatuste, distsipliini ja armastuse vili. Nii mõte kui tegevus tuleb muuta elustiiliks: me peame ennast näitma läbi oma tegude, mitte läbi sõnade.

“Elu on väeteenistus Maa peal”

line-sepa

“Elu on väeteenistus Maa peal” koosneb kahest iseseisvast osast, millised on algselt avaldatud Itaalia kultuuriorganisatsioon Raido. Eestikeelne tõlge põhineb Arktos Media Ltd poolt kirjastatud raamatul “A Handbook of Traditional Living“.

Esimene osa, Traditsiooniline maailm, on lühike, kontsentreeritud ja veidi „kuiv“ kokkuvõte Julius Evola traditsioonilistest õpetustest, mis põhineb tema magnum opus’el Rivolta contro il mondo moderno (Revolt Against the Modern World). Käsitletakse metaajaloolisi tsükleid, metafüüsilisi mõisted nagu hing ja vaim, samuti müüt ja sümboolika.

Teine osa, Traditsioonide eesliin, mis tegeleb sellega, kuidas Traditsiooni valguses peaks korraldama võitlust nüüdismaailma vastu. Teine osa on kõige enam mõjutanud Raudkaardist ja Corneliu Codreanu leegionäärlikust eeskujust. Raudkaart ehk Peaingel Miikaeli leegion oli Rumeenia rahvusmeelne organisatsioon, mis oli sügavalt läbi imbunud Rumeenia ortodokssest müstitsismist Selle doktriiniks oli usk Jumalasse, rahvusesse ja kodumaasse, ning sihiks isiku vaimne ja moraalne uuenemine.

Võitlus nüüdismaailma vastu on eelkõige sisemine võitlus – suurimat džihaadi tuleb igal hetkel pidada sisemiste vaenlaste vastu. Organistasioon, mida Traditsioonide eesliinis kirjeldatakse on inistatsiooniline ja hierarhiline vaimne-sõjaline ühing. Selle struktuur ja eesmärgid on sisuliselt samad mis Raudkaartil, kuid tema vaimne sisu ja vundament on Evola stiilis traditsionalism, mitte Rumeenia ortodoksi kristlus.

Traditsioonide eesliinis võetakse endale tõeliselt olümposlik ülesanne – suunata üks isik käima nii pühendunu kui ka sõjamehe teed. Suurim pühendunu (initsieeritu, avanenu) on harva suurim sõdalane, kuid ainult nii on võimalik läbi viia selektsioon ja panna alus tulevastele valitsejatele – kshatriya kastile ehk aristokraatiale.

„Elu on väeteenstus Maa peal“ on rohkem sugestiivne ja initsatsiooniline kui lõplik. Eesmärgiks on käsiraamat, mitte põhjalik monograafia. Raamat sisaldab hea sissejuhatuse traditsioonilistesse õpetustesse neile, kes ei ole juba tuttav Julius Evola ja René Guénoni teostega. Olgu lugeja kas traditsionalist või inimene, kes otsib võimalusi inimeseks jäämiseks tänapäeva allakäinud maailmas, see raamat on inspireeriv Teile kõigile.


 

Katkendeid raamatust

Esimese osa esimene peatükk:
Materiaalse ning progressiivse evolutsiooniutoopia asemel väljendab traditsiooniline tsivilisatsioon vastupidist tõde: tsüklilist igavikku. Õilis algus möödub aja jooksul. Tagasilangus algsest täiuslikkusest sai teoks inimese mandumise tõttu, kes polnud – erinevalt sellest, mida tänapäevane evolutsiooniteooria soovib meid uskuma panna – brutaalne olevus vaid pigem parem olend kui tänapäevane inimene: „üliinimene“ või pooljumal. Kui tänapäevane teadus, põhinedes pöördelisele evolutsiooniteooriale, väidab, et inimsus arenes progressiivselt alumistelt tasemetelt kõrgematele, siis traditsioonilise kultuuri järgi langesid inimesed oma algsest täiuslikkusest üha rohkem maise ning materiaalse poole. Selline langus, mille tõi kaasa inimlike, surelike elementide ülekaal, on talletatud paljude rahvaste hulgas kui „jumalate hääbumine“: jumalike mõjude kadumine, samal ajal kui suurenes inimeste võimetus neid omadusi ise taasluua.

Esimese osa neljas peatükk:
Keha ja hinge kombinatsioonis sünnib ego (individuaalsus või tingimuslik Mina), mis esindab inimese horisontaalset projektsiooni. Hing, vastupidiselt, moodustab isiksuse, kõrgema Mina või inimese olemuse: tema metafüüsilise ja igavikulise tuuma, tema vertikaalse dimensiooni ja tõelise olemuse. Selle inimliku reaalsuse (hing–vaim-keha) kolmese jaotuse järgi juhindub võhiklik inimene kirgedest. Unustanud oma tõelise loomuse, samastab ta end egoga, mis aheldab ta tema psühhofüüsilise dimensiooni külge.

Teise osa esimene peatükk:
Oleme olnud pikka aega tunnistajateks radikaalsete parempoolsete huvigruppide riskantsete ettevõtmiste piinavatele algustele ning sagedastele ebaõnnestumistele. Nagu virvatulukesed süüdatakse need julgustükid vaid täideviimiseks, entusiasmi kurnamiseks, mistõttu need imevad energiat kulutades kasutult inimesi. Enamik inimesi süüdistaks sellistes ebaõnnestumistes sobivate vahendite puudumist ning vähest avalikku huvi radikaalsete parempoolsete poolt välja käidud küsimuste ning lahenduste suhtes. Kindel on see, et selline kestev stsenaarium ainult aitab meie vaenlasi ning juhib meid pöördumatu surmakangestuse poole.

Viimane peatükk:
Kui oleme selgeks saanud oma tugevad ja nõrgad küljed, samuti kuristiku mis tuleb ületada enne, kui meil tekib õigus kutsuda ennast revolutsionäärideks, tekib järjest suurem vajadus leida uusi toetajaid. Nemadki peavad esmalt püüdlema garnisonidesse, mis asuvad unustuse ja ümbersünni lootuse piiril. On vaja koguda kõiki, kes aktiivsed sellel piirialal: väiklane egoism tuleb ületada, kui oleme silmitsi oma kõige kavalama ja võimsama vaenlasega.
/…/
…on vajadus tõhustada meie ridu läbi vankumatu usu: usk peitub selles, et “jõud, mille tööriistana me soovime teenida on alati võitmatu”.